ükspäev hakkasin mõtlema, et raha kasutamine on inimese moraalse & eetilise maailma otsene projektsioon. milleks on raha vaja? et osta teenuseid, mille jaoks endal pole viitsimist, oskusi ega vahendeid. raha = teenus. raha on kahe osapoole poolt valitud abinõu teenuse vahendamiseks. sellega kaasneb kohustus kanda moraalset & eetilist taaka, mis teenuse omandamisega kaasneb, kuna teenuseostja loob turu, missuguste vahenditega luuakse teenus. teatavasti turumajanduses kehtib pakkumise & nõudluse vahekord. pakkumine on vitaalne üksnes olukorras, kus temale on pidev nõudlus. pakkumine kõngeb nõudluse lõppemisega. tarbimine on inimese südametunnistus, hing ja kogu värk, mille alusel jumal taevasse valib. raha on justkui leping, millega nõustutakse teenusega kaasnevate nähetega. lepingu allegooria viib järelduseni, et lepingusõlmijale on ette kirjutatud lepingupunktid, millega nõustutakse pärast allkirjastamist. st igasugusel tarbimisel on taustapäring möödapääsmatu nagu lepingusõlmimisel kontrahti läbilugemine. lepingust ei saa taganeda põhjendusega "sorry, mees, ma ei lugenud korralikult lepingut läbi, minu viga, aga unustame kogu asja nüüd". sellest saab vast iga inimene aru. niisiis igasuguse teenuse ostmine võrdsustab ostja & teenusepakkuja moraalse & eetilise raamistiku.
